PIIRISSAAR JA VANAUSULISED

Piirissaare vanimat vene rahvusest elanikega küla dateeritakse 1370 aastaga ning seda Saare küla (vene keeles Желачек) nime all.

Tartu piiskopkonna ajal oli Piirissaar jagatud Tartu ja Pihkva vahel. Peale Põhjasõda läks üks osa saarest (Piiri küla, vene keeles Межа) Liivimaa kubermangu valdusesse (Kastre mõisale), teine osa (Saare küla) Pihkva kubermangu valdusesse.

Arhiivimaterjalide järgi oli XVI sajandi lõpus Saare küla lõpus vanausuliste palvemaja kellatorniga ja kabeliga. Suure üleujutuse tagajärjel vajus palvela järve koos suure maatükiga.


1862 aastal ehitati Saare küla elanike annetustega uus 120 m2 suurune palvemaja.

1833 aastal elas seal 144 vanausulist ja 132 Kastre mõisa riigitalupoega. Saare külas elas 30 vanausulist ja 31 riigitalupoega. Ühtekokku oli Piirissaarel 337 vanausulist.

XX sajandi algul oli Piirissaare koguduse liikmete arv 300 – 400 vahel.

Eesti Vabariigi ajal elas Piirissaarel kuni 1200 inimest, neist ligi veerand olid eestlased, ülejäänud venelased, valdava osas vanausulised. Saarel oli kaks vanausuliste palvemaja , üks õigeusu ja üks luteri kirik.


1924 aastal registreeriti Piirissaarel kaks vanausuliste kogudust: Piiriküla Vanausuliste Kogudus ja Saare küla Vanausuliste Kogudus.

Piirissaarel toimusid kaks vanausuliste kokkutulekut: 1931 aastal VII Kokkutulek ja 1933 aastal IX Kokkutulek. Nendest kokkutulekutst võtsisd osa Eesti seitsme koguduse ja Riia koguduse esindajad.

Teise maailmasõja ajal põles maha Piiri küla palvemaja. Seetõttu kogu Piirissaare vanausuliste usuelu sõjajärgsel perioodil keskendus Saare küla palvemajja. 1952 aastal käis suurte kirikupühade ajal palvelas kuni 400 inimest.


1992 aastal Saare küla Kogudus registreeriti Eesti Vabariigi koguduse registris ja tegutses kuni kuni sundlikvideerimiseni 2005 aastal.
2015 aastal asutati Piirissare Vanausuliste Kogudus, mille esimeheks valiti Fjodor Korotkov.
16. mail 2016 aastal toimus Saare külas suurpõleng, mille tulemusena hävisid kolm elumaja ja Saare küla palvela.